Lahingulaev Bismarck
Pärnu
Sütevaka Humanitaargümnaasium
Saksamaa lahingulaevad
Aastatöö
Roman Belogurov
Secunda loodus
Juhataja:
Rainer Saks
Pärnu 1999
Saksamaast
Vastavalt Versilles’ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1
maailmasõja aegsest laevastikust üle võitjariikidele. Saksa
laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12
hävitajat, 12 torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik
ümbritsevate merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa
allveelaevad tuli ära anda või hävitada ja uute allveelaevade
juurdeehitamine oli keelatud.
Sakslased jätsid tõepoolest esialgu alles kuus
soomuslaeva. Uues sõjalises situatsioonis võis neid kasutada kui
ujuvpatareisid, mitte kui laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid
jäi 1 maailmasõja järgsesse Saksa laevastikku
millegipärast siiski kaheksa – kaks üle lubatud arvu.
2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel
vaid kaks soomuslaeva – ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati
suurtükiõppelaevadena. Kõik kaheksa 1 maailmasõja
aegset kergeristlejat olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse
rännanud või kai ääres roostetavateks ujuvkasarmuteks
saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut kergeristlejat , mis kõik
kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena sai 1925. aastal valmis ”Emden”.
Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”,
”Köningsberg” ja ”Köln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud
olid need ühesa 150-mm suurtükiga. Lisaks 63000-hobujõulistele
auruturbiinile, mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sõlme, olid
selle seeria kergeristlejail abijõuseadmeiks veel
1800-hobujõulised diiselmootorid. Need olid tunduvalt väiksema
kütusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil võis laev
10-sõlmilise kiirusega läbi sõita kuni 10000 meremiili
(18500 km). Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles’
lepinguga oli määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate
veeväljasurve või olla kuni 6000 tonni, siis oma uute ristlejate
seesugusest veeväljasurvest sakslased ametlikult teatasidki.
Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat – ”Leipzig”
ja ”Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja
põhirelvastusega nagu eelmise seeria laevadki, oli neil rohkem
õhutõrjerelvastust ja eelmistest erinev jõuseade, mis
koosnes 60000-hobujõulistest turbiinidest ja 12400-hobujõulistest
diiselmootoreist.
Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva
ehitamist, mis üldlevinud põhimõttest lähtudes ei
mahtunud ühtegi tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja
mõõtudega laevad, mille pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki
kahes soomustornis. Sakslased ise nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff),
inglased aga mõtlesid nende jaoks välja naljatermini – pocket
battleship – taskulahingulaev. See nimetus läks käibele
paljudes keeltes, ka eesti keeles. Kuna Versailles’ lepinguga oli Saksamaa
lubatud ehitada soomuslaevuveeväljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende
laevade sellisest veeväljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli
kahe esimese laeva – ”Deutschlandi” ja ”Admiral Scheeri” täelik
veeväljasurve 15800 tonni, seeria viimasel laeval ”Admiral Graf Speel”
koguni 16200 tonni. ”Deutschland” sai valmis 1933, ”Admiral Scheer” 1934 ja
”Admiral Graf Spee” 1936. Jõuseadmeiks olid taskulahingulaevadel
diiselmootorid, mis võimaldasid ”Admiral Scheeril” ja ”Admiral Graf
Speel” täiendava tankimiseta läbi sõita kuni 19000 miili
(35000 km), ”Deutschlandil” aga koguni 21500 miili (40000 km). See on
keskeltläbi kaks korda rohkem, kui oli tolleagsete tavapäraste –
auruturbiinide ja õliküttega lahingulaevade läbisõidukaugus.
Pärast natside võimuletulekut sai Saksamaa
välispoliitika üheks põhiliseks survesuunaks Versailles’
lepingu sõjaliste kitsenduste kaotamine. Ja 18. juunil 1935
sõlmitigi Londonis Inglise-Saksa mereväekokkulepele, mis
tühistas senised Saksa laevastikku kammitsenud piirangud. Inglismaa andis
oma nõusoleku, et Saksamaa võib ehitada endale
pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku
kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa
allveelaevastiku kogutonnaazist.
Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi
alustanud juba enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu hakati
ehitama ilmselt juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11
päeva pärast mereväekokkuleppe sõlmimist – 29. juunil
1935.
Londoni lepe andis Saksamaale õiguse ehitada kaks
35000-tonnise veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade
ehitamisega tehti algust 1936. aastal ja need olid juba tõsised laevad,
mis said endale kaheksa 381-mm peakaliibrisuurtükki. Vettelaskmisel
”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks saanud laevad olid sõja algul veel
ehitamisel ja valmis said need alles vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja
muidugi pole ime, et needki laevad osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks –
”Bismarcki” täisveeväljasurveks sai ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni
ligi 53000 tonni.
Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise
veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie
risleja ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks ”Admiral
Hipper”, ”Blücher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Lützow”.
Relvastatud olid need küll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt,
kuid kippusid jälle lubatust suuremad tulema –
täisveeväljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see selgus muidugi alles
pärast sõda- nagu teistegi suurte Saksa sõjalaevade puhul.
Sõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja –
”Admiral Hipper”. ”Blücher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz
Eugen” 1. augustil 1940. ”Lützow” müüdi 1940. aastal suures
sõprustuhinas Nõukogude Liidule, kus kandis esialgu
”Petropavlovski”, aastail 1944 – 1953 aga ”Tallina” nime. Ristleja oli
Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise relvastusega ja
nii ta jäigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid ujuvpatareina. Seeria
viiendast laevast – ”Seydlitzist” üritasid sakslased sõja jooksul
ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.
Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis
ehitada 57. Neist 30 oli väikesi (lähitegevusallveelaevu), 18
keskmist allveelaevu ning 9 suurt ookeaniallveelaeva.
Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine,
sealt alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sõja algul
63-aastane suuradmiral Erich Raeder.
Inglismaa laevastik
Pärast I maailmaasõja lõppu oli Inglismaal tohutu
sõjalaevastik, kuhu 1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33
lahingulaeva, 9 lahinguristlejat, 21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514
hävitajat, 155 allveelaeva ning juba isegi 3 lennukikandjat.
Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja
nende ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks.
Pealegi oli suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja
torpeedopaadid.
Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai
Briti lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel
konverentsil määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja
lahinguristlejate kogutonnaaZ võib olla 525000, üle selle
määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii läkski aastail
1922 –1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus lahinguristlejat.
Üks lahingulaev müüdi Tšiilile, üks lahingulaev
uputati märklaevana teiste laevade suurtükitulega ja üks
lahinguristleja uputati lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai
abilaevadeks ja tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat 381-mm
suurtükkidega relvastatud lahingulaevu, kokku kümme laeva.
Alles jäeti ka kaks 381-mm suurtükkidega relvastatud
lahingurislejat – ”Renown” ja ”Repulse”.
Uute laevade poolest täienes Briti laevastik kahe sõja
vahel kahe lahingulaeva ja ühe lahinguristleja võrra. 1916. Aastal
alustati nelja lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud
Jüüti merelahingus hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et
seni ehitatud lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on põhjalikult
puudulik. Esialgu ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat
inertsist edasi, kuid lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva
edasiehitamine. Valmis sai vaid üks - ”Hood”, millele pandi esialgse
projektiga võrreldes peale täiendavalt 5100 tonni soomust. 1920.
Aastal laevastikule üle antud ”Hood” oli oma 44600-tonnise
veeväljasurvega ning 263-meetrise pikkusega järgneva 20 aasta
jooksul maailma suurim sõjalaev.
1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis
said valmis 1927. Need – ”Nelson” ja ”Rodney” – olid Briti laevastikus
ainukesed lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste – 406-mm
suurtükkidega. Kõik üheksa peakaliibrisuurtükki paiknesid
neil kolmes vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid
nende laevade puuduseks oli nõrk jõuseade – vaid
45000-hobujõulise võimsusega auruturbiinid andsid neile kiiruseks
23 sõlme. Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist
võiduajajaid. Kuid arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel
kindlad, et mingeid Saksa lahingulaevu ei saagi olema.
1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele
lahingulaevale, mille nimedeks pärast valmistamist said ”King Georg V”,
”Prince of Wales”, ”Duke of York”, ”Anson” ja ”Howe”. Millegipärast
relvastati need muidu korralike kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm
suurtükkidega, väiksematega kui kõigil eelmainituil.
Kõik selle seeria lahingulaevad said valmis juba sõja ajal,
aastail 1940 – 1942.
Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul
seitse – ”Ark Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious” ja
”Hermes”. Neist ainult üks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis
saanud laev, ülejäänuist oli noorim 1924. Aastal valminud
”Hermes”, mis oli ühtlasi esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud
laev Briti laevastikus. Ülejäänud viis laeva olid I
maailmasõja aegsed ümberehitatud laevad. Sõja algul oli
ehitamisel veel neli lennikikandjat – ”Illustrious”, ”Formidable”, ”Victorious”
ja ”Indomitable”. Neist kahe esimese korpused olid juba vette lastud.
Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul
tohutu arv – 114. Kahe sõja vahel üle saja neist lammutati,
muudetati abilaevadeks või ujuvkasarmuiks. II maailmasõjast
võttis osa vaid kümmekond I maailmasõja lõpuaastail
ehitatud kergeristlejat.
II maailmasõtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild
raskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse pärast I
maailmasõda ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” – olid relvastatud
vanamoeliste kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid
igaüks omaette pöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti
laevastikku jõudma 203-mm suurtükkidega relvastatud ristlejaid,
mille suurtükid olid paarikaupa soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter”
ja ”York” – olid relvastatud kuue 203-mm suurtükidega, kolmteist
”Country”-klassi ristlejat aga kaheksa samakaliibrilisega. Muide
”Country”-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult olemas, see sõna
tähendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi kuulus kümme
Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: ”Kent”, ”Norfolk”, ”Suffolk” ,
”Berwick” jne.
Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti laevastikus
47. Neist 25 olid vanamoelised, aastail 1917 – 1926 ehitatud laevad, mis olid
relvastatud üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127-
või 152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides
asuvate 152-mm suurtükkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid
laevastikku ilmuma alates 1933. Aastast.
Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis
paiknesid üle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa
koduvetes baeeruv Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.
Saksa lahingulaevade
ookeaniretked
22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad
”Gneisenau” merekapten Faini juhatusel ja ”Scharnhorst” merekapten Hoffmani
komando all. Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter
Lüljens. Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti”
kahekuuline retk mööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate
laevade hävitamiseks.
Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu piki Norra
rannikut põhja poole, seejärel aga pöörduti järsult
edelase, et piki Islandi lõunarännikut Gröönimaa vetese
jõuda. Kuid Islandi lõunatipu lähedal satuti Briti
valveristlejale ”Naiad” ja pöörduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm
suurtükkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm
suurtükkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus – sakslased
tahtsid avaookeanile jõuda märkamatult. Sakslased avastasid Briti
valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel märganud ei
ole. ”Naiadilt” aga märgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma
laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa
lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna ”Naiad” kaotas märgatud laevad
silmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.
”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sõitsid sel ajal tuhantkond
kilomeetrit tuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele,
pöördusid põhjakursile.
Greenwich’i
merediaani lähedal sõideti üle põhja polaarjoone ja Jan
Mayeni saart läände jättes liiguti Jäämerele, kuni
jääpirini umbes 74 põhjalaiusel. Sealt edasi liiguti piki
jääpiri läände, seejärel aga piki Grönimaa
rannikut edelase.
5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu
juurde, kust pöörduti kagusse ja jõuti kolm päeva hiljem
Kanada – Inglilsma laevateele. Ja seal näis, et tuligi vastu
tõeline saak – Halifaxist väljunud konvoi HX 106. ”Gneisenau” ja
”Scharnhorst” lahknesid, et rünnata konvoid nii põhjast kui
lõunast. Kuid siis järsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1
maailmasõja aegne lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lütjens oli aga
Saksa laevastiku juhatajalt admiral Raederilt saanud kategootilise
instruktsiooni, et 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja
lahinguristlejatega ei tohi ta mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi
konvoi HX 106 rahule jätta.
Admiral Lütjens võttis oma terashiiglastega
nüüd kursi loodesse ja jõudnud uuesti Gröönimaa
lõunatipu juurde, võttis tanklaevadelt küttust. Seejarel
sõtis ta lõunase ja pöördus uuesti Kanada – Inglisma
laevateele. 22. veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte
tanklaeva, mis liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik
laevad põhja.
Pärast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” edasi
lõunasse, võtsid 27.-28. veebruaril vastusõitnud
tanklaevadelt veel kord kütust ja pöördusid nüüd
Aafrika, täpsemalt Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid, kuid
sellel oli kaitseks kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.
Admiral Lütjens pööras oma laevad loodesse. 9.
märtsil kohati üksikut Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja lähemal
asuv “Scharnhorst” laskis selle põhja.
Paar päeva hiljem võtsid Saksa lahingulaevad kursi
kõige tihedam liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal satugi
tõsiselt suurele saagile – 15. ja 16. märtsil uputati kokku 16
laeva, mis olid oma konvoidest maha jäänud ja nüüd
üksikult ja grupikaupa sakslaste suurtükitorule ette tossutasid.
Korraks nähti kaugelt ka Briti lahingulaeva “Rodney”, kuid selle
16-tollise suurtükkidele ette muidugi ei tikutud. “Rodney”
23-sõlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mõeldagi
31-sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.
17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada.
Seda ta tegigi ja sõitis 22. märtsil sisse Prantsuse sadamasse
Bresti. Kahekuulise reidi tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud
22 laeva kogutonnaziga 116000 brt. Vähe sellest, neil õnnestus segi
ajada Kanadast Inglismaale siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise
majanduse tõsiseid häireid.
”Hoodi” ja ”Bismarcki”
hukkumine.
Samal ajal kui “Gneisenau” ja “Scharnhorst” mööda Atlandit
tiirutasid, täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli
“Bismackiga” sama tüüpi “Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25.
veebruaril 1941. Seega oli nüüd Saksa laevastikul neli moodsat
lahingulaeva ja Saksa laevastiku juhatusel tekkis kange tahtmine teha üks
tõsine reid, kus enam ei pruugiks Briti lahingulaevade ja lahinguristlejate
jämedate suurtükkitorude eest arglikult pageda. Värskelt
valminud “Tirpitz” otsustati seekord siiski veel koduvetesse harjuma jätta
ja merele minna “Bismarcki”, “Gneisenau”, “Scharnhorsti” ja ristleja “Prinz
Eugeniga”. Staabipaberitel kandis plaaneritud reid nimetust “Rheinübung” –
“Õppus Reinil”. “Bismarck” ja “Prinz Eugen” pidid merele minema
Gotenhafenist “Gneisenau” ja “Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles
Atlandil.
Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud
4. Maile, seega saanuksid “Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal
poolteist kuud kindlat maad all tunda.
Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki. Nii
ka seekord. 6. Aprillil tegi Inglise lennuvägi õhurünnaku
Brestis seisvatele Saksa lahingulaevadele ja “Gneisenau” sai lennukitorpeedo
tabamuse paremasse pardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks augule
korpuses kõverdusid ka kaks sõuvõlli ja laev vajas
põhjalikku, kuudepikkust remonti.
23. aprillil aga sõitis ristleja “Prinz Eugen” omakorda
tõenäolist Inglise päritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse,
mille parandamine võttis aega mitu nädalat. Sellega oli aga juba 4.
mai, “Rheinübungi” alguspäev möödas.
Saksa mereväe staabis Seekriegsleitung’is tuli operatsioon
“Rheinübung” uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks eespool
nimetatud “Gneisenau” ja “Prinz Eugeni” vigastusele osutus
lahinguvõimetuks ka “Scharnhorst”. Tal oli mingi häda turbiinides,
mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega oli määratud
tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis seisis Gotenhafenis.
Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse tulnud “Prinz
Eugen”. Need kaks laeva, kaks korda vähem esialgu planeeritust,
jäidki nüüd “Rheinübungi” löögijõuks.
Peale “Bismarcki” ja “Prinz Eugeni” pidid merele minema veel viis tanklaeva
ning kaks kuivlastilaeva, et varustada sõjalaevu avaookeanil.
12. mai ennelõunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid
sõjalaevu inspikteerima kõrge komisjon, kõrgem
võimalikest: Hitler, laevastiku juhataja admiral Raeder, feldmarssal
Wilhelm Keitel ja hulk muid ülitähtsaid valitsus- ja
sõjaväejuhte. Hitler oli laevastiku asjades võhik, kuid
talle meeldisid suured sõjalaevad. Ka “Bismarcki” ja “Prinz Eugeniga”
jäi ta rahule ning andis loa neil merele minna.
Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail. Nende
juhatajaks oli jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli
oma lipu lasknud heisata muidugi “Bismarckil”. Vahetult oli aga “Bismarcki”
komandöriks merekapten Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.
Kaks päeva hiljem sõitsid Lütjensi laevad Taani
väinade, kus neid märgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagiläks
sellest Londoni poole teele Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee
S!ifreeritud telegramm. Nüüd lasksid britlased oma
masinavärgikäima, et Saksa laevade edasisel liikumisel silma peal
hoida. 21. mail keeras admiral Lütjens oma laevadega sisse Bergeni
lähedal olevasse Korsfjordenist ja samal päeval lendas sealt üle
Briti luurelennuk ning pildistas tulijaid. Täiendanud oma kütusevaru,
väljusid Saksa laevad sama päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja
võtsid kursi üle Norra mere loodesse.
Home Fleet’i uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma
lipulaeva lahingulaev “King George V”-ga Scapa Flow’s. Talle laekunud
ettekannetest selgus, et Saksa kaugluurelennukid “Focke-Wulf 200” on viimastel
päevadel ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Gröönimaa vahel
oleva Taani väina kui ka Scapa Flow’ mereväebaasi vastu. Teade
“Bismarcki” ja “Prinz Eugeni” mereminekust pani need sündmused omavahel
sidemesse: oli ilmne, et Saksa laevad üritavad minna Atlandile, Scapa
Flow’d aga jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust
segada võivatel Briti lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame
meelde, et Saksa – Vene sõda veel ei käinud, järelikult ei
olnud ka Venemaad varustavaid konvoisid Grööni ja Norra merel.
Põhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Põhja-Atlandi alal oli aga
sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja tehnikalistiga teel
Ameerikast Inglismaale, viis aga olid välja sõitnud Ingllismaalt.
Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas sõdureid ja
sõjatehnikat Lähis-Itta.
Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele, hakkas
admiral Tovey valmistuma “Bismarcki” ja “Printz Eugeni”
kinnipüüdmiseks. Juba keskööl vastu 22. Maid sõitsid
Scapa Flow’st Gröönimaa suunas viitseadmiral Lancelot Hollandi
juhatusel teele lahingulaev “Prince of Wales”, lahinguristleja “Hood” ja kuus
hävitajat. 22. Mai õhtul tõstsid samas ankru ka admiral
Tovey peajõud – lahingulaev “King George V”, lennukandja “Victorious”,
neli ristlejat ja seitse hävitajat. 23. Mail järgnes admiral Tovey
laevadele veel lahinguristleja “Repulse”.
23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused seekordses
meresõjaloos. Inglastel oli sel päeval Fääri saarte ja
Islandi vahel valves kolm kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja
sellest loode poole jääva, Gröönimaad ümbritseva
jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat – “Suffolk” ja “Norfolk”. Kell
19.22 märgatigi “Suffolkilt” piki jääpiri kagusse rühkivaid
Saksa laevu. Sakslased “Suffolki” ei märganud, kuna see varjus
kibekähku udusse. Loomulikult anti “Suffolkilt” edasi raadioteade oma
avastusest, kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna
ka “Suffolkilt” tund aega hiljem antud teade, kui laev udust välja
sõitis, et vastase asukohta täpsustada. Tol ajal olid Taani
väinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel ka raadiolokaatorid, nii et
üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.
Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja –
“Norfolk”. Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja “Bismarckilt” avati
tuli. Need olid selle mereretke esimesed suurtükilasud. “Norfolk” varjas
end suitsukattega ja kiirustas täiskäigul eemale, tabamusi ta ei
saanud. Loomulikult andis ka “Norfolk” oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku
jõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega
1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.
Nüüd sai Home Fleet’i juhataja hakata juba konkreetselt
plaani koostama. Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas
raskeristlejaid “Norfolk” ja “Suffolk”, jätkata Saksa laevade
jälgimist, suurtükilasu distantsile aga mitte minna. Admiral Holland
aga võis hakata rehkendama, kuhu kurss võtta, et sakslasi kohata.
Esialgne arvestus näitas, et “Hood” ja “Prince of Wales” võiksid
“Bismarckile” ja “Prinz Eugenile” suurtükitule distantsile saada 24. Mail
kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii “Hoodi” ja “Prince
of Walesiga” tulistama “Bismarcki”, jättes “Prinz Eugeni” Wake-Walkeri
rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mõlema Saksa laeva suhtes
kahekordne suurtükitule ülekaal.
Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka
seekordse nurja juhus, õigemini õige mitu juhust.
Kõigepealt kaotasid Wake-Walkeri ristlejad pärast keskööd
Saksa laevad oma radarite ekraanidelt. Merel algas tihe lumesadu ja ilmselt
jätkus sellset, et tolleagsete ebakindlate raadiolokaatorite
tööd takistada. Admiral Holland aga arvas, et Saksa laevad on
pöördunud inglastest lahtirebimiseks tagasikursile, ja
pööras oma laevad seniselt loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade
peale oleks viinud) põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell
0.17 uuel päeval, 24. Mail.
Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole,
pöördus admiral Holland kell 2.00 “Hoodi” ja “Prince of Walesiga”
järsult edelasse, Saksa laevade eelnevat märgatud kursile.
Kaasasolnud hävitajatel käskis admiral Holland aga jätkata
sõitu põhjakursil, sest seni poldud kadunud Saksa laevu
avastatud.
Kell 2.47 sai ristleja “Suffolk” saksa laevad uuesti oma radari
ekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt
paraleelselt jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis
tõsta oma laevade kiiruse 28 sõlmele – Saksa laevad osutusid
Briti lahingulaevast ja lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu
paralleelkursil, inglastest paarkümmend miili loode pool.
Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa
laevadega. Et sakslastele lähemale sõita, pööras Holland
kolm minutit hiljem oma laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga
ja veel mõne äparduse tõttu kadus inglaste esialgu
planeeritud kahekordne suurtükitule ülekaal olematusse. Vastaste
lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad said inglasi tulistada
kõigist suurtükitornidest, inglased sakslasi aga vaid vööritornidest.
Ristlejad “Norfolk” ja “Suffolk” olid jäänud liialt kaugele ega
võtnudki peatselt algavast lahingust osa.
Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa
vastaste vahel oli sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vähenes pidevalt.
Lahingusse astudes sõitis “Prinz Eugen””Bismarckist” eespool ja
seetõttu peeti admiral Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool
sõitvat laeva “Bismarckiks”. Admiral Holland käskis oma laevadel
oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja sai oma eksitusest aru alles
mõned sekundid enne esimest kogupauku. “Prince of Walesil” taibati kohe,
et “Bismarck” on tagumine vastaslaev, ja vaatamata admiral käsule sihiti
oma torud tõelisele “Bismarckile”. Juba esimese kogupaugu ajal aga
kiilus “Prince of Walesil” üks vöörisuurtükk kinni ja nii
vähenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel ühe
võrra.
Admiral Lütjens käskis mõlemal oma laeval tulistada
inglaste lipulaeva “Hoodi”. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust
saigi “Hood” tabamuse keskossa, tal puhkes tulekahju
õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.
Kell 6.00 pööras admiral Holland oma laevad järsult
vasakule, et suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks
ajaks vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt väikeselt
distantsilt lastud soomustläbistavad mürsud löövad
tõesti läbi Briti laevade tekisoomuse. Ja nii oligi.
Pöörde ajal sai “Hood” uue tabamuse, seekord tõenäoliselt
ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva poole
tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga kadus “Hood”
veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees sõitnud “Prince of Walesil” tuli kurssi
muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.
Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule “Prince of
Walesile” ja see sai lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks
mürsk lõhkes otse sillal, ni et kõik, kes seal olid, said
surma või haavata. Imekombel jäi täiesti terveks vaid laeva
komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise rikke
tõttu liikumisvõimetuks “Prince of Walesi” neljatoruline
vöörisuurtükitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach
paremaks lahinguväljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal “Norfolk” asuv
kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd jäänud Briti
sõjalaevade vanemaks komandöriks. Sest admiral Lancelot Holland oli
kadunud merepõhja koos “Hoodiga” nii nagu ka viimase umbes
1400-liikmeline meeskond (meresõjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid
arve). “Hoodilt” päästeti vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist
Briggs ja meresõjakooli kursant Dundas. Ka “Hoodi” komandör
kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.
Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti
Admiraliteeti koondama kõiki käepärast olevaid jõude
“Bismarcki” hävitamiseks. Admiral Wake-Walker sai käsu “Bismarcki”
mitte radariekraanidelt kaotada, admiral Tovey võttis oma laevadega
suuna “Bismarcki” edasiliikumisteele ja sinnasamasse suundus veel hulk suuri
sõjalaevu. Lahingulaev “Ramilles”, mis saatis konvoid Halifaxi, sai
käsu oma konvoid maha jätta ja tulla “Bismarcki” jahtima, lahingulaev
“Revenge” sai aga käsu Halifaxi merele sõita. Giblartari
sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid lahinguristleja
“Renown”, lennukandja “Ark Royal” ja kergeristleja “Sheffield”. Lahingulaev
“Rodney”, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel, sai käsu
võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja
hävitajaid ning Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile”
võttis ühtekokku osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2
lennukikandjat, 12 ristlejat ja paarkümmend hävitajat.
“Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mürskudega,
neist ühe vööris olevasse kütusetanki. See hakkas tugevasti
lekkima, jättes Saksa lahingulaeva kiiluvette selgesti nähtava
õlijälje. Ühtlasi vähenes ka “Bismarcki” võimalik
sõidukaugus. Seetõttu otsustas admiral Lütjens, et
avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita, vaid võetakse
kurss Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama päeva
õhtul kell kuus sõitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen” lahku. Seda
selleks, et “Bismarcki” reetlik õlijälg jälitajaid
vähemalt “Prinz Eugeni” kannule ei juhataks. Et sakslasi vahetult
jälitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei märkaks “PrinzEugeni”
kadumist, pööras admiral Lütjens “Bismarcki” jälitajale
vastu ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, küll
aga saavutas Lütjens oma eesmärgi – “Prinz Eugen” kaduski
märkamatult silmapiiri taha.
24. mail pealelõunal andis admiral Tovey käsu
lennukikandjale “Victorious” sõita koos nelja ristlejaga 100 miili
kaugusele Saksa laevadest ja rünnata “Bismarcki” torpeedolennukitega. See
laevadegrupp kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui
“Bismarckini” oli jäänud veel 120 miili, tõusid lennukid
õhku. Teele läks üheksa torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus
lennukit “Fulmar”. Viimastel ei olnud torpeedosid, need pidid tegutsema
luurelennukitena. Vaatamata ööpimedusele ja vihmapilvedele, leitigi
“Bismarck” ja pärast keskööd saadi temasse üks
torpeedotabamus, mis, tõsi küll, eriti rasket vigastust ei
tekitanud. Pilkases öös lendavad “Swordfishid” leidsid “Victoriousi”
raadiomajaka järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks
jäi kaks “Fulmarit”.
Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning
laevad otsisid “Bismarcki” meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania
ranniku suunas, et olla võimalikult kaua väljas Briti saartel
baseeruvate luure- ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul
kella 10.30 paiku möödus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri
tagant umbes 100 miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey
Londonist Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni
püüdnud “Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle
järgi välja peilinud ta asukoha. See näitavat, et “Bismarck” on
ilmselt asunud suure kaarega tagasiteele, võttes suunas Fääri
saarte ja Islandi vahele. Muidugi keeras admiral Tovey nüüd ka oma
laevadel otsa ümber ja kiirustas teatatud suunas teele. Sinnapoole
pöörasid oma ninad järgnevail tundidel mitmed teisedki
laevadegruppid.
Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale – kohalesaadetud
lennukid ei avastanud väljapeilitud ega selle lähikonnas
“Bismarckist” jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu
siis “Bismarck” ikkagi kursi on võtnud. Suurem osa Admiraliteedi
“helgeid päid” kaldus nüüd pärast pikka analüüsi
arvama, et küllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule, sinna, kus
“Gneisenau” ja “Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja 25. mail õhtul
kell kuus said ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni – otsida
“Bismarcki” Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale
pöördus ka Home Fleet’i juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid
selleks ajaks oli ta “Bismarckist” 150 miili tahapoole jäänud.
Muidugi ei teadnud admiral Tovey ise sellest.
“Bismarcki” avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell
10.30. “Bismarcki” leidis luurevesilennuk “Catalina”. Saksa lahingulaevalt
avati selle suunas tihe õhutõrjetuli, kuid vigastatud lennukilt
saadeti radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.
Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja “Ark Royal” kuulusid mäletatavasti
veel lahingurisleja “Renown” ja kergeristleja “Sheffield”, oli vaid 70 miili
“Bismarckist” ida pool. Lahinguristleja “Renown” oli relvastatud kuue 381-mm
suurtükiga “Bismarcki” kaheksa samakaliibrilise vastu, soomuskate oli aga
“Renownil” “Bismarcki” omast kindlalt õhem. Seetõttu ei usaldatud
“Renowni” “Bismarckiga” kahevõitlusse saata. “Bismarcki” lähedale
saadeti hoopis risleja “Sheffield”, et see “Bismarcki” manöövreid oma
raadolokaatoriga jälgiks.
Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt “Ark Royal” 14
torpeedolennukit ja võtsid suuna “Bismarckile”. Lahingupalavikus aga
satuti rislejale “Sheffield” ja lasti oma torpeedod selle peale välja.
“Sheffieldi” mehed pääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.
Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev “Rodney” kokku
admiral Tovey lipulaeva “King Georg V”-ga. “Bismarckist” asuti kirdes ja veidi
tagapool. Läheduses olid teatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja
lennukikandja “Ark Royal” ning need neli laeva olidki kõik need suured
Briti sõjalaevad, mida “Bismarcki”-vastase löögijõuna
võis arvestada. Sest kolm suurt laeva olid kütusepuuduse
ähvardusel jahi lõpetanud – lahinguristleja “Repulse” oli juba 25.
mai lõuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev “Prince of Wales” oli
sama päeva pealelõunast ja lennukikandja “Victorius” 26. mai
lõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev “Ramilles” ja
“Revenge” olid aga sadu miili “Bismarkist” ning Tovey laevadest lääne
pool ja nende kohalejõudmisega lahingusse ei saanud arvestada.
“Bismarcki” kaugus tema tõenäolisest sõidusihist Brestist
oli aga selline, et ilmselt juba järgmise päeva, 27. mai
õhtuks olnuks ta kohal.
Arvestanud kõiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey
pessimistlikule järeldusele, et kui eeloleval ööl ei
õnnestu “Bismarcki” kiirust väheneda, siis järgmisel ei ole
teda enam mõtet lahingulaevadega jälitada – niikuini läheb
“Bismarck” eest ära!
Seepärast tegid 26. Mail ¨htul kella 20.47 ja 21.15 vahel
“Arc Royali” torpeedolennukid uue rünnaku “Bismarcki” vastu ja seekord oli
see edukas – 13 vettelastud torpeedost tabasid kaks märki. Üks
torpeedo põrkas vastu pardasoomust ega teinud laevale erilist viga,
teine aga sattus ahtrisse, kus vigastas sõukruvisid ja roole.
“Bismarcki” saatus oli otsustatud – ta kiirus langes ja
manööverdusvõime vähenes.
Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak lõpetada, kui
pärast 22.30 algas viie hävitaja torpeedorünnak “Bismarckile”.
See oli 4. Hävitajale flotill kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid
Briti hävitajad “Cossack”, “Maori”, “Sikh” ja “Zulu” ning inglaste poolt
Poola eksiillaevastikule antud “Piorun”. Polteist tundi kestnud
torpeedorünnaku tulemusel sai “Bismarck” tõenäoliselt kaks
torpeedotabamust, mis veelgi vähendasid ta lahinguvõimet.
27. mai hommikul liikus “Bismarck” veel vaid vaevaliselt
8-sõlmelise kiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl
talle lahingulaevadega “King Georg V” ja “Rodney” lähedale sõita.
Kell 8.47 avati “Rodneylt” tuli, minut hiljem hakkasid paukuma ka Tovey
lipulaeva suurtükid ja veel minuti pärast ka “Bismarcki” omad. Saksa
sõjalaevad olid alati silma paistnud oma suutükitule täpsusega
ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe saab “Rodney” pihta. Kuid siis
hakkasid “Bismarcki” suurtükitule täpsus ja tihedus vähenema.
“Bismarck” sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku põles ta juba nagu jaanituli.
Admiral Tovey käskis suurtükitule lõpetada. Kuna ka
“Bismarckilt” enam ei tulistatud, sõitis talle lähedale
raskeristleja “Doorsethire” ja laskis Saksa lahingulaeva paremasse pardasse
kaks ja vasukusse üks torpeedo. Kell 10. 36 läks “Bismarck ümber
ja uppus. Ellujäänud sakslased on väitnud, et “Bismarck” ei
uppunud mitte inglaste mürskude ja torpeedode tagajärjel. Ta olevat
uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste kätte ei
satuks.
Koos “Bismarckiga” uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest.
Pääses vaid 115 meest. Neist 110 korjasid välja ristleja
“Dorsetshire” ja hävitaja “Maori”. Kolm meest võeti hiljem Saksa
allveelaeva U 74 ja kaks meest ilmavaatluslaeva “Sachsenwald” pardale.
Tallinnas elav vanahärra Voldemar Grossberg mäletab
omaaegsetest sõjamehelugudest, et hiljem olevat paar “Bismarcki”
meeskonna liiget kummipaadis Prantsusmaa randa jõudnud, kuid sakslased
olevat ise nad maha lasknud. Meestele pandud süüks, et nad oma laeva
enne lahingu lõppu maha oli jätnud, sest kust nad muidu terve
kummipaadi oleksid saanud!
Samal ajal kui käis eespool kirjeldatud klaperjaht
“Bismarckile”, sõitis ristleja “Prinz Eugen” segamatult lõuna
poole. 26. Mail jõudis ta 40 põhjalaiusele Assooridest
lääne pool, kus kohtus Saksa tanklaevaga. 4000 tonni kütuse
ümberpumpamine võttis aega mitu päeva ja alles 29. Mail
läks “Prinz Eugen” teele ida poole. 1. Juuni õhtul jõudis ta
Bresti.
“Gneisenau”,
“Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali
1942. aastal talvel, pärast ebaõnnestunud pealitungi
Moskvale, hakkas Hitler kartma võimalikku Briti dessanti Norrasse. Et
seda takistada, otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi
Norra vetesse eelnevate seikluste tagajärjel Prantsusmaa sadamasse Bresti
kogunenud suured Saksa sõjalaevad – lahingulaevad “Scharnhorst” ja
“Gneisenau” ning raskeristleja “Prinz Eugen”. Peale dessandiohu
ärahoidmise kavatses Hitler neid laevu kasutada Nõukogude Liidu
põhjasadamaisse minevate konvoide purustamiseks.
Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Raeder oli
selle plaani vastu, ta väitis, et sel juhul hõlbustuks ja odavneks
tunduvalt Inglismaa ja USA konvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi
enam oma konvoisid lahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult
jäi Hitleri sõna peale.
Führer’i käsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia
lühimalt teed mööda – läbi Inglise kanali, kuna
traditsiooniline suure kaarega ümber Inglismaa ja Iirimaa sõit
oleks tähendanud kaugelt suuremat kütusekulu ja nagu näitas
“Bismarcki” hukkumise lugu, polnud kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas Hitler,
et suur osa teekonnast, mis jääb Inglismaa lähivetesse,
õnnestub läbida ööpimeduse katte all, pealegi on
sealsetes vetes talvel ka päevad ajal tavaliselt halb nähtavus.
Üksikasjalise läbitungiplaani, mis sai koodnimeks
“Zerberus”, pidi koostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto
Ciliax. Ta valmistaski operatsiooni põhjalikult ette. Brestist pidi
teele asutama 11. Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba küllalt
pime, et laevade lahkumist ei märkaks Bresti lähistel tiirutavad
Briti luurelennukid ja allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud
karta ka kuuvalgust. Pealegi langes farvaater enne läbi traalida. Valgel
ajal pidid suuri laevu vastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma
hävitajad, torpeedokaatrid, allveelaevahävitajad, valvelaevad ja
valvekaatrid; pommi- ja torpeedolennukite eest aga hävituslennukid.
Tähtsamatesse kursimuutmise kohtadesse tuli ankrusse panna kuus
valvelaeva, mis olid raadiomajakaiks.
Sakslaste ettevalmistused Kanali läbimiseks ei jäänud
inglastele märkamata. Luurelennukeit nähti traalereid tegutsemas
faarvaatri traalimisel ning juba pandi lennukeilt ja miiniveeskjalt sakslaste
poolt miinidest puhastatud teele Belgia ja Hollandi vetesse uusi magnetmiine.
Lahinguvalmis seati torpeedo- ja pommilennukid, hävitajad ja
torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade väljasõidupäeva inglased
ei teadnud ja see otsustaski asja. Ja ega inglased olnudki päris kindlad,
et Saksa laevade tee just läbi Inglise kanali läheb. Ei
välistatud võimalust, et selle tee traalimine on vaid
pettemanööver, tegelikult aga kavatsevad sakslased tungida läbi
Giblartari Vahemerre, toeks Itaalia laevastikule. Seetõttu seadis
Giblartari baasis asuvate Briti merejõudude juhataja admiral James
Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.
11. veebruari õhtul, just enne planeeritud
väljasõitu, tegid Briti lennukid õhurünnaku Bresti
sadamale. Seetõttu laevade väljasõit viivitus üle tunni
ja algas alles kell 20.45. Öö oli tõepoolest kottpime ja
taevas pilvine. Kell 19.30 oli Bresti juures patrullival Briti luurelennukil
radar rikki läinud ja ta lendas baasi. Teda väljavahetav lennuk aga
jõudis kohale kell 21.30, kui Saksa laevad olid juba ümber
Ouessant’i saare kirdesse pöördunud. Laevu ei märganud ka
Ouessant’i saarest ida pool patrulliv luurelennuk, kuna ka sellel oli tol
õhtul radaririke, ja merele väljuvaid Saksa laevu ei märganud
ka Bresti sadama ees vahti pidevalt Briti allveelaevast “Seelion”.
Sakslased liikusid algul läände ja siis kirdesse. Ees
sõitis admiral Ciliaxi lipulaev “Scharnhorst”, selle järel
“Gneisenau” ja lõpus “Prinz Eugen”. Suuri laevu saatsid esialgu kuus
hävitajat ja kolm torpeedopaati. Avamerel sõideti 27-sõlmelise
kiirusega. Hommikul kella viie paiku mööduti Kanalisaartest
põhja pool ja kell 5.15 võeti kurss otse itta.
Kell 9.15, kui laevad olid möödunud Le Havre’ist, keerati
järsult kirdesse. Hakati lähenema Inglise kanali kitsamaile osale,
Doveri väinale, admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa
torpeedopaadi ning kümme torpeedokaatriga. Kell 9.20 hakkasid Kanali
kaldal olevad Saksa raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli aga
tehtud viimase paari nädala jooksul hulk kordi, ei pööranud
inglased sellele erilist tähelepanu.
Umbes samal ajal avastasid kaks Dooveri väina kohal patrullivat
“Spitfire”-tüüpi hävituslennukit merel hulga väikesi Saksa
sõjalaevu. Kell 10.20 tegid inglased siin täiendavad
õhuluuret ja üks “Spitfire’i” piloot kandis ette, et on avastanud
20 – 30 laevast koosneva konvoi. Saksa eskaadris oli sel ajal tõesti 30
laeva, kuid paistab, et Briti lendurid ei hiilanud sõjalaevade
tüüpide tundmisega. Kell 10.42 lendasid kaks “Spitfire’it” otse
üle Saksa lahingulaevade mastide.
Selleks ajaks oli ammu päevavalge, kuid madal pilvitus ja halb
nähtavus. Ciliaxi laevade kohal tiirutas alatasa 16 Saksa
hävituslennukit. Kuna nende lennuaeg oli piiratud, vaheldusid nad pidevalt
ja ühtekokku oli operatsioonisks “Zerberus” eraldatud 250 hävituslennukit.
Üks lennuväeohvitser asus lipulaeval “Scharnhorst” ning laevastiku ja
lennuväe vahel oli seekord loodud korralik koostöö.
Alles kella 11.30-ks jõudsid inglased oma
hävituslendureilt saadud andmeid analüüsides järeldusele,
et Dooveri väina läbivate laevade hulgas on ka lahingulaevad. Hakati
valmistuma neile löögi andmiseks. Kella kaheteistkümne paiku aga
läbisid Saksa laevad väina kõige kitsama osa ja hakkasid
Inglismaalt eemalduma.
Nüüd lõpuks läks käima ka inglaste
sõjamasin. Kell 11.55 väljusid Doverist merele viis
torpeedokaatrit. Pool tundi hiljem jõudsid nad Saksa laevadeni, kuid
neil ei jätkunud surmapõlgust, et eskortlaevade rivist läbi
murda ja lahingulaevade lähedale jõuda. Kaugelt väljalastud
torpeedodest ei tabanud aga ükski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel
kolm torpeedokaatrit. Need leidsid ettenähtud piirkonnas vaid Saksa
eskortlaevu, lahingulaevu ja ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked
sundisid neid peagi oma otsinguid lõpetama.
Kell 12.45 jõudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalist
torpeedolennukit “Swordfish” kümne hävituslennuki saatel.
Hävituslennukeid pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast
merel üles. Saksa laevade ägedas tõkketules viskasid
“Swordfishid” oma torpeedod vette, kuid ükski neist ei tabanud. Kõik
kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslased alla.
Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jäävas Harwichis
baseerus kuus I maailmasõja ajal ehitatud hävitajat. Kell 11.56
said needki käsu merele minna. Üsna pea tossutasidki hävitajad
“Cambell”, “Mackay”, “Vivacious”, “Walpole”, “Whitshed” ja “Worcester”
kommodoor C. T. M. Pizey juhatusel ida suunas – punkti, kus
tüürimeeste arvestuste kohaselt pidid nad kohtuma Saksa laevadega.
Hävitajal “Walpole” tuli mingi vigastuse tõttu baasi tagasi
pöörduma ja teekonda jätkasid viis laeva.
Samal ajal kui kommodoor Pizey hävitajad sakslasi üllatama
rühkisid, sõitis “Scharnhorst” Ostendest põhja pool kell
14.31 miinile. Nii suurele laevale ei tähendanud üks miiniplahvatus
veel midagi katastroofilist ja pärast leki lokaloseerimist jätkas ta
poole tunni pärast teekonda. See aga tähendas seda, et kui Briti
hävitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4 miili pealt silmaga seletama
hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohal suurtest laevadest ainult “Gneisenau”
ja “Prinz Eugen” eest. “Campbell”, “Vivacious” ja “Worcester” läksid
ründama lahingulaevu, “Mackay” ja “Whitshed” aga ristlejat. Sakslased
avasid tõkketule ja neili hävitajat saatsid oma torpeedod teele 3
kilomeetri pealt ning ei tabanud. Hävitaja “Worcester” üritas
lähemale sõita, kuid sai tabamuse 280-mm mürsuga ja suutis
ainult imekombel baasi tagasi jõuda. Ülejäänud
hävitajad jõudsid tagasi vigastumatuina.
Peaaegu üheaegselt Briti hävitajate torpeedorünnakuga
rünnati Saksa laevu ka õhust. Kuid väljalennanud 242
pommilennukist leidsid vastase üles vaid 39. Neist 15 tulistasid sakslased
alla, aga ka ülejäänud 24 ei saavutanud ühtegi
pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mõne pommiga Saksa suurtele
laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei oleks häirinud.
Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalised fugasspommid, mis
oleksid lõhkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekke läbimata.
Soomus läbistavaid pomme ei olnud mõtet kaasa võtta, sest
neile soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visata
kõrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tõttu
võimatu.
Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased
ka 17 pommitajad kaitsnud hävituslennukit.
Kella 15.30 ja 17.40 vahel ründasid Saksa laevu ka mitmes grupis
kohalelennanud Briti merelennuväe torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30
lennumasinat. Ka need rünnakud lõppesid tulutult, ründajad ise
kaotasid kaks lennukit.
Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust järjest
enam eemalduvad Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti
lennukite eest. Kuid mitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis
nüüd juba Hollandi ranniku lähistel liikuv “Gneisenau” miinile,
kuid pärast lühikest peatust jätkas 25-sõlmilise
kiirusega teekonda.
Kell 21.34 sõitis “Scharnhorst” teist korda miinile, saades
nüüd juba tõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta
vasakpoolne turbiin jäi seisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt
käigul teekonda.
13. veebruari varahommikul jõudis “Scharnhorst”
Wilhelmshavenisse, “Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon
“Zerberus” oli lõppenud.
12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kättemaksu ja
see õnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki
pandud “Gneisenau” pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa.
Järgnev tulekahju ja laskemoona plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked
purustusi. Esialgu üritati laeva remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris
loobuti sellest. “Gneisenau” pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma.
Suurtükid võeti maha ja viidi Atlandi vallile –
kindlustusvööndile Atlandi ookeani ja Inglise kanali rannikul, mis
pidi takistama Inglise-Ameerika vägede sissetungi Euroopa mandrile.
“Scharnhorsti”
hukkumine
1943. aasta jõulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel
vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril väljus Inglismalt konvoi JW
55B, mis sõitis Murmanskisse, 23.detsembril aga läks Murmanskist
vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22
transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mõlemal konvoil kümme
hävitajat, esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.
18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks
Murmanskist väljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jõudnud kaks
päeva tagasi. Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”,
kergeristleja “Jamaica” ja neli hävitajat Home Fleet’i ülemjuhataja
admiral Bruce Fraseri juhatusel. 23. detsembril väljus mõlema
konvoi katteks Murmanskist veel teinegi Inglise eskaader, kuhu kuulusid
raskeristleja “Norfolk” ning kergeristleja “Belfast” ja “Sheffield”
viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel.
Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril
Fääri saarte juures. Järgmise päeva hommikust hakkasid
luurelennukid konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei
märganud aga ei läände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti
eskaadrit. Arvestades seda, käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal
hävitajal minna üle konvoisse JW 55B. Nõrgendatud kaitsega
konvoil RA 55A käskis ta sõita läände Karusaarest
põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B aga
esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna
poolt.
Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai
Alta fjordis asuv Saksa laevastikukoondis suuradmiral Dönitzilt käsu
merele minna ja peagi Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B uputada.
Kell 19.00 läksidki Alta fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst” ja viis
hävitajat kontradmiral Erich Bey üldjuhatamisel.
Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et järgnevad
sündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel
ajal oli polaaröö. Ainult südapäeval, kui päike oli
kümmekond kraadi horisondi taga, on seal umbes neli tundi videvikku.
26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade,
et “Scharnhorst” on tõenäoliselt merel. On võimalik, et
Inglise raadioluure oli kinni püüdnud kesköö paiku admiral
Bey saadetud teate Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu
hävitajad tagasi saata ja konvoid rünnata ainult “Scharnhorstiga”.
Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hävitajad lahkrivis
“Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jõudnud juba
konvoi kursile, ja “kammis” edelasuunda, samal ajal aga möödus konvoi
paralleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt.
Samal ajal kui Bey oma hävitajad laiali saatis, avastas
“Scharnhorsti” Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti” raadiolokaator 18 miili
kauguselt. Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli
vähenenud 7 miilini, laskis “Belfast” “Scharnhorsti” pihta
valgustusmürsu. Kell 9.29 käskis Fraser konvoil põhjasuunda
pöörduda ja konvoi kaitselaevastikust neljal hävitajal
ristlejaile abiks minna.
“Scharnhorst” ei vastanud ristlejate suurtükitulele. Inglise
mürsu tabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite
kaugusmõõtja ning admiral Bey otsustas ristlejatega mitte jantima
hakata. Pealegi oli Beyl käsk suurte sõjalaevadega lahingut pidada
ainult äärmisel vajadusel. Arendades 30-sõlmelist kiirust,
jättis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kõrge lainega ei
teinud ristlejad mitte üle 24 sõlme. Sõitnud esialgu
kagusse, pöördus “Scharnhorst” peagi põhja, sest ta retke
eesmärk oli ju ikkagi konvoi hävitamine, et läänest tulev
varustus idarindele ei jõuaks. Ilmselt oli vahepeal admiral Beyni
jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal oli kaldabaasi saatnud
Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B asukoht ja kurss.
Loobunud “Scharnhorsti” lootusetust jälitamist,
pöördusid Inglise ristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell
10.40 ühinesid ristlejatega neile toeks saadetud hävitajad.
Teadmata, et “Scharnhorst” on põhjakursile keeranud, sai
konvoi kell 12.00 käsu võtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad
olid sel ajal konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas
“Belfasti” raadiolokaator “Scharnhorsti” uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad
sõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili
pealt tule. Kaasasoevad neli hävitajat saadeti torpeedorünnakule,
kuid kuna “Scharnhorst” tagasikursile pöördus, ei saanud hävitajad
talle torpeedolasu kaugusele. Saksa hävitajad olid selleks ajaks tulutu
“kammimise” lõpetanud ja kogunenud varem kokkulepitud paika umbes 23
idapikkusel ja 74 põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust 18 miili
lõuna poole. Seal jõudis nendeni admiral Bey käsk otsida
konvoid lääne poolt. Kella ühe paiku möödusid Saksa
hävitajad konvoist umbes 8 miili lõuna poolt midagi märkamata.
Läände liiguti kuni kella 14.18-ni, mil hävitajaid juhatav
merekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu Alta fjordi tagasi
sõita.
Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil” sai
280-mm mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne
peakaliibrisuurtüki torn, samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”.
Kell 12.41 käskis admiral Burnett tulistamise lõpetada ja vastast
jälgida ainult raadiolokaatoriga. Polnud mõtet oma ristlejaid
raskete Saksa mürskude alla saata, sest arvestus näitas, et peagi
jõuab “Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke of York”.
Nii olegi. Meremeeste keeles süd-ost-osti liikuv “Scharnhorst”
jõudis “Duke of Yorki” radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks
oli ilm uuesti pime ja “Scharnhorstilt” ei märganud oma peavaenlase
lähenemist. Kui lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti
“Duke of Yorkilt” ja “Belfastilt” Saksa lahingulaeva kohale
valgustusmürsud, seejärel avati Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas
olevalt ristlejalt “Jamaica” tuli ka lahingumürskudega.
“Scharnhorsti” oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal
suudeti määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada
vastustuli. Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad
“Norfolk” ja “Belfast”. Ristleja “Sheffieldil” oli vigastada saanud üks
sõuvõll ja edasisest lahingust ta osa ei võtnud.
“Scharnhorst” võttis kursi itta ja Inglise laevad hakkasid temast
aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt pöördus “Scharnhorst” kaguse,
et tulistada ka vöörisuurtükkidest. Mõlemad Inglise
hävitajate grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka
veel jätkuvas tormis ei suutnud nad “Scharnhorstile” järele
jõuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad niivõrd maha
jäänud, et “Scharnhorst” väljus nende tule ulatusest.
Jätkus vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid kell 18.20 hakkas
“Scharnhorsti” kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus
vigastas aurutorusid ja aurulekke tõttu turbiinide pörded langesid.
Teisest mürsutabamusest kiilus kinni vöörisuurtükitorn.
Selle laskemoonakeldris tekkis tulekahju, mis kandus üle ka
kõrvalasuva keskmise suurtükitorni laskemoonakeldrisse.
Laskemoonakeldrid tuli uputada, pärast keldreist vee väljapumpamist
tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.
Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks
teinud 52 kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku.
“Scharnhorsti” katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö
laeva peamehaaniku korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi
saigi parandatud ja laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis
aegmööda 25 sõlmeni. Kuid paistab, et ka admiarl Bey ei
uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskis teele saata Hitlerile
määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!”
Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita
õnnestus ja vaevalt ka Hitler selle tõotuse täitmist
kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealne kiiruse langus võimaldas
Inglise hävitajail “Scharnhorstile” järele jõuda ja
torpeedorünnakule minna. Esimestena tegid seda “Duke of York” ja
“Jamaicat” saatvad hävitajad. Nad lähenesid “Scharnhorstile”
paarikaupa – “Savage” ja “Saumares” peaaegu lahingulaeva kiiluvees, “Scorpion”
ja Norrale kuuluv “Stord” aga paralleelkursil umbes 5 miili lõuna pool.
Kahte esimest hävitajat märgati “Scharnhorstilt” juba kaugelt ja
avati nende pihta tuli 150-mm keskmise kaliibriga suurtükkidest.
“Scorpioni” ja “Stordi” aga märgati lahingulaevalt alles siis, kui need
olid talle umbes miili kaugusel otse vööri ette pööranud.
Kui “Scharnhorst” oleks jätkanud endist kurssi, oleks ta oma väikesed
vastased võinud kogu oma allesjäänud tulejõuga puruks
lasta, kuid selle asemel pöördus ta järsult paremale,
pöörates kallalekippujate poole ahtri. Mõlemad hävitajad
saatsidki oma torpeedod teele. 16 torpeedost tabas üks katlaruumi kohta ja
laeva kiirus langes 22 sõlmeni.
“Scharnhorst” oli nüüd pöördunud edelasse ja
jäi pardaga enne ta kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe
miili pealt lasksid need nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 – 3
tabas. “Scharnhorsti” kiirus vähenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja
“Jamaicaga”. Kell 19 avasidki need uuesti tule. Paarkümmend minutit hiljem
avas tule ka kohalejõudnud ristleja “Belfast”.
“Scharnhorst” põle. Järjest uutest tabamustest muutusid
ta pealisehitused vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5
sõlmeni. “Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nüüd
välja ristlejad “Belfast” ja “Jamaica”, seejärel ka Burnetti
ristlejaid saatnud hävitajad “Musketeer”, “Matchiese”, “Opportune” ja
“Virgo”. Ühtekokku lasti koos eespool nimetatud laevadega “Scharnhorsti”
pihta välja 72 torpeedot, millest kaheksa tabasid. Täpseim
torpeedokütt oli ristleja “Jamaica”, mille kuuest torpeedost tabasid kolm,
sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.
See oli lõpp. “Scharnhorst” vajus järjest rohkem paremale
kreeni. Admiral Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze
lasksid end maha. Kell 19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks
ümber ja uppus.
Järgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja
hävitajad “Scharnhorsti” hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel
elusat meremeest ja kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli hukkunud
1993.
Võidukal Inglise sõjalaevadel oli kütust
otsakorral ja nad läksid Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad
jäid tühjemaks ligi 10000 tonnist masuudist.
“Tirpitzi” hukk
1943. aasta sügisel toimetas Inglise allveelaev Põhja-Norra
rannikule Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor
mees oli värskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi
nüüd pikemaks ajaks asuma Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal
“Tirpitzil”.
Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma
büroos. Sageli oi tal asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe
liigse uudishimuna, laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse.
Selles ähmase näoga ringituiajas oli raske kahtlustada
teravapilgulist luurajat, kes hoolega jälgis “Tirpitzit”.
Järgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril
“Tirpitzit” 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi ja ta
remont lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast katsetusi sama kuu
lõpul oli “Tirpitz” jälle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast
lendas see teade Inglismaale.
30. märtsil läks Scapa Flow’st Norra merele kaks Inglise
laevastiku eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious” ja
“Furious”, 4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1
kergeristleja ning 5 hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal kohtusid
mõlemad eskaadrid Alta fjordist 250 miili loode pool.
Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes
saatis iga kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis
lootustandavalt selge ja öö jooksul lähenesid Inglise laevad
“Tirpitzile” 120 miili peale. Täpsemalt küll lähenesid
kõik laevad peale “Duke of Yorki”. Ülemjuhataja jälgis
pommitamisoperatsiooni eemalt, pannes selle vahetu juhatamise oma asetajale
admiral Moore’ile.
3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku
tõusma. Esimeses laines läks teele 21 ühemootorist pommitajat
“Barracuda” hävituslennukite saatel. Teises laines, mis läks teele
kell 5.25, oli samuti 21 “Barracudat” ja 40 hävituslennukit. Kümnel
pommitajal olid kaasas 725-kilogrammised soomus läbistavad pommid, mis
inglaste arvestuse kohaselt 1,1 kilomeetri kõrguselt visatuna pidid
“Tirpitzi” soomustekkidest läbi lööma. “Tirpitzi” ülateki
soomuse paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille paksus oli 100
– 120 mm.
Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid
puistasid sel ajal kuulirahega üle “Tirpitzi”
õhutõrjesuurtükkide meeskondi. Kohe tehti laeva kohale ka
suitsukate, kuid oli juba hilja – lahingulaev sai kolm tabamust soomust
läbistavate pommidega ja kümmekond tabamust väiksemate
pommidega. Teisest lennukilainest oli tabamusi vähem – üks soomust
läbistava pommiga ja viis väiksemate pommidega.
“Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust
läbistavate pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma
instruktsioonidest ja viskasid soomust läbistavad pommid alla 200 – 400
meetri kõrguselt. Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei
löönud, vaid lõhkesid selle peal. Laeva ülemistes
ruumides oli vigastusi palju, seal algas tulekahju, surma sai 122
meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid laevakeret nii, et veealuse osa
liitekohtades pudenesid välja sinna pärast
kääbusallveelaevade rünnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva
keresse voolas tuhandeid tonne vett ja laeva süvis suurenes 2 meetri
võrra. Jälle oli paigast põrutatud üks turbiin ja osa
katlaid, üks peakaliibrisuurtüki torn jäi
liikumisvõimetuna seisma.
“Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kestis kolm
kuud. Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi tihedalt vastu kallast
ja piirati mere poolt torpeedovõrkudega.
Juulikuus sai “Tirpitz” lahingukorda, kuid 17. Juulil veidi
pärast keskööd ründasid teda jälle Inglise
lennukikandjailt startinud pommitajad. Põhja-Norras oli sel ajal
polaarpäev, Saksa vaatluspostid teatasid lähenevaist lennukeist ning
lahingulaeva kohale pandi õigeaegselt suitsukate. Paksu tossu sisse
pommitati umbropsu ning tulu sellest pommitamisest ei olnud. Mõni aeg
hiljem tehti teinegi pommitamiskatse, kuid loodus oli seekord suitsukatte
tegemise enda peale võtnud – fjordi kattis paks ja kõrge udu.
(Petersen oli selleks ajaks sissekukumise vältimiseks juba sealtkandist
lahkunud.)
Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel
– 3 lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12 hävitajat. Esialgu
näis, et seekordne ettevõtmine jooksis täiesti tühja,
kuid päris nii ei olnud. Lennukikandjate kaitseks väljasaadetud suure
tegevusraadiusega “Liberator”- ja “Catalina”-tüüpi merelennukid
uputasid 17. Juuli õhtul Saksa allveelaevad U 347 ja U 361.
18. augutil läks admiral Moore Home Fleet’i laevadega jälle
Alta fjordi poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt ja 2
eskortlennukikandjat, 1 lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hävitajat ja mitu
fregatti. 22. Augusti lõuna paiku ettevõetud pommitamisel ei
saanud “Tirpitz” tabamusi, ründajad aga kaotasid kolm lennukit. Sama
päeva õhtul vigastas Saksa allveelaev U 354 Moore’i laevastikust
eskortlennukikandjat ja uputas fregati “Bickerton”. Inglased tegid 23. Augustil
“Tirpitzile uue õhurünnaku ja said seekord kaks tabamust. Üks
725 –kg soomust läbistav pomm kukkus tõesti läbi
peasoomusteki, kuid ei plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust
läbistav pomm kukkus ühe peakaliibrisuurtüki torni katusele,
kuid ei saanud selle 130-mm soomust jagu. Sakslased tulistasid seekord alla
viis lennukit. Ka 29. Augustil üritasid lennukid “Tirpitzi” veel kord
pommitada, kuid õigeaegselt pandud suitsukate hoidis seegi kord
tabamused ära.
Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad väikesed
pommitajad oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda nii
suurt sõjalaeva uputada. Põhja lasta oli aga “Tirpitzit”
ilmtingimata vaja – see vabastanuks Põhja-Atlandil liikuvad konvoid
Saksa pealveelaevade kallaletungiohust ja võimaldanuks saata seni
“Tirpitzit” valvavad Inglise suured sõjalaevad Idalaevastikku
jaapanlaste vastu võitlema.
Ja nüüd otsustati “Tirpitzit” rünnata neljamootorilise
raskepommitajatega “Lancaster”. Kuna need ei suudnud kaks korda vajalikku
vahemaad läbi lennata, tehti lepe Vene väejuhatusega, et
Šotimaalt startinud lennukid maanduvad pärast pommitamist Arhangelski
lähedal. Selline operatsioon algaski 11.septembril, kui teele läks 39
“Lancasterit”. Kuid Põhja-Norras oli halb ilm ja lennukid lendasid otse
Venemaale. 15.septembri koidu ajal mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja
puistati oma pommid alla. “Tirpitz” sai ühe tabamuse 4,5-tonnise pommiga,
kaks samasugust pommmi lõhkesid ta lähedal. Laeval said vigastada
kütuse- ja õlitankid, nii et tohutu õlilaik valgus
mööda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju ning ta
vööriosa sai tugeva leki. “Tirpitz” oli jälle
teguvõimetu.
7. oktoobril 1944 läks Barentsi mere kaldal paiknev Vene 14.
armee rünnakule seals Saksa 19. mägiküttide korpuse vastu. 12.
oktoobril vallutati torpeedokaatreilt ja “mereküttidelt” maandatud
meredessantiga Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jõuti läbi
kitsa Soomemaa siilu – Petsamo – välja Norrasse.
Alta fjord paiknes neist sündmustest 300 km läänes,
kuid ei olnud teada, kui kaugele venelased oma rünnakuhooga välja
jõuavad, ja “Tirpitz” otsustati varakult lääne poole viia. Et
varjata laeva liikumisvõimetust, lavastati “Tirpitzi” pukseerimine
lahingulaeva iseseisva sõiduna. Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees
sõitvaid valvelaevu, puksiiritrossid olid aga tõmmatud vee alt.
18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3
miili lääne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38 “Lancasterit” talle
pommirünnaku, kuid tiheda madala pilvituse tõttu ei saadud
ühtegi tabamust. Rünnakut kordasid 12. novembril hea nähtavuse
juures. Ja nüüd tuli lõpp. Juba esimesest tabamusest
5,45-tonnise “Talboy”-nimelise pommiga vajus laev vasakule 30 kreeni. Peagi
järgnes veel mitu tabamust niisama raskete pommidega,
ahtrisuurtükkide laskemoonakelder plahvatas ja “Tirpitz” läks
ümber, toetudes pealisehitusega põhja. Kuna vesi oli seal madal,
jäi “Tirpitzi” parempoolne põhjaosa üle veepinna. Hukkus 1204
meremeest, neist suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti päästa
vaid 82 meest, kes läbi laevapõhja lõigatud augu välja
ronisid.
Euroopa suurim sõjalaev oli muutunud vanarauaks.
Tänapäeval
on väga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid maailmaajaloos olid ka teised
mereõnnetused, mis tõid endaga kaasa inimohvreid.
See teema on valitud, et uurida
mõnede suurlaevade ajalugu.
Lahingulaevad
olid II maailmasõja peamine mererelv. Neil oli kõige parem
soomuskatte ja ka kõige suurem suurtükkide arv.
“Bismarck” ja “Tirpitz” olid
sel ajal maailma kõige võimsamad sõjalaevad. “Bismarcki”
pikkus oli 150 m ja kõrgus 42.5 m, s.o. 17-korruselise hoone kõrgus.
Selle laeva suurtükid said lasta 22 miili kaugusesse, vaatamata sellele on
need laevad merepõhjal.
Kasutatud kirjandus ja muud allikad
William
Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974;
Õun
Mati “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”,
Tallinn
“Olion” 1995;
http://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.htm
http://www.airartnw.com/bismarck.htm
Sisukord
Sissejuhatus
…………………………………………………………………. 4
Saksamaast
…………………………………………………………………...5
Inglismaas
laevastik………………………………………………………….8
Saksa
lahingulaevade ookeaniretked……………………………………..11
”Hoodi”
ja ”Bismarcki” hukkumine……………………………………...14
“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen”
sõidavad läbi Inglise kanali ………………………………………………………………………...23
“Scharnhorsti” hukkumine ………………………………………………..28
“Tirpitzi” hukk……………………………………………………………...33
Kokkuvõte…………………………………………………………………...37
Kasutatud kirjandus ja muud allikad…………………………………….38
Lisad
“Leipzig”, “Deutschland”, “Admiral Scheer”
“Gneisenau”, “Bismarck”
“Tirpitz”, “Prinz Eugen”
“Gneisenau” , “Scharnhorst”
Admiral G. Lütjens
“Bismarck”, admiral J. Tovey, admiral L. Holland
“Hood”, “Rodney”
“Suffolk”, “Norfolk”
“Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr
“Prince of Wales”
Läbisõit Inglise kanalist
“Tallboy” pommid
Kokkuvõte
Töös on püütud seletada
mõningate sõjalaevade retked. On näidatud mõned
episoodid II maailmasõjast.
Mis juhtuks kui ”Bismarckil”
õnnestuks tema reid?
Seda ei tea keegi, me võime
ainult oletada.